Viimane koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava võeti vastu 2008. aastal. Riiklik õppekava on oluline dokument, sest selle alusel koostatakse lasteasutuse õppekava. Riiklikus õppekavas on kirjas õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid, põhimõtted ja korraldus, samuti 6-7aastase lapse oodatavad oskused. On loomulik, et õppekavasid tuleb uuendada ja täiendada: õpikäsitus, kasvatuspõhimõtted, metoodikad ja lapsed muutuvad ajas.
See, mis toimub uue õppekava tööversioonidega, võtab kukalt kratsima. Esialgu kutsuti kokku töögrupp, kuhu kuuluvad erialaliitude esindajad, lasteaednikud jt eksperdid (ehk inimesed, kes on alushariduse pedagoogid ning teavad ja saavad aru, kuidas käib lapse õpetamine), kes tegid kehtivasse õppekavasse muudatuse ettepanekud. Samal ajal hakkas tööle teine grupp inimesi (kellest valdav osa ei ole alusharidusega kokku puutunud), kes koostasid täielikult uue õppekava tööversiooni. Nüüdseks on tänu lasteaednike suurele tööle HTM-i kodulehel mõlemad versioonid üleval ja moodustatakse uus komisjon, kes töötab välja uue õppekava.
Lugedes õppekava uut versiooni, tekkis juba dokumendi koostajate nimesid lugedes küsimus – mis toimub? Autoriteks on kahtlemata intelligentsed, kuid alushariduse kauged inimesed. Kas nendel inimestel on lasteasutusega reaalset kokkupuudet (v.a oma laste lasteaiaga)? Kas HTM peab laste õpetamist ja kasvatamist nii lihtsaks tegevuseks, et alushariduse baasdokumenti võivad kirjutada teemakauged inimesed? Aabitsaid kirjutavad juba inimesed, kes lugema õpetamise metoodikast midagi suurt ei tea, kas nüüd on aeg õppekavade käes?
Teine suur “aga” tekkis õppekava üldosa juures: “Lasteaia riiklik õppekava määrab kindlaks lasteaia õppe- ja kasvatustegevuse alused, olenemata lasteasutuse õiguslikust seisundist. Määrus reguleerib 3–7aastaste laste õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid, sisu ja korralduse.” Aiarühmades käivad tõesti 3-7aastased, aga nooremad ehk sõimeealiste laste õpetamine on õppekavast välja jäänud. On suurepärane, kui laps ei pea minema 1,5aastaselt lasteaeda, kahjuks on pooleteise aastane lasteaialaps reaalsus.
Täpsemalt uurisin laste kõne arengu ja koolivalmiduse osa. Muutusin väga kurvaks – meil on Tartu Ülikoolis eripedagoogika osakonnas suurpärased laste kõne uurijad, välja on töötatud 3-4 ja 5-6aastaste laste kõne testid. Selle asemel on õppekavas mitu kahtlast väidet (nagu mitmekeelsuse-küsimus), ootasin, et äkki peatüki lõpus on ka viited, kust info pärineb, aga ei midagi. Koolivalmiduse osas oli käsitletud ainult lugemisoskuse arengut. Kui on eraldi peatükk koolivalmidusest, siis võiksid seal kõik koolivalmiduse aspektid kajastatud olla.
Arusaadavalt on lasteaednikud ärritunud – üks asi on segadus töögruppide, õppekava tööversioonide vahel, teine aga HTMi poolt koostatud õppekava sisu. Vastukaja on olnud palju, räägitakse tagasiminekust nõukaaega. Ministeeriumi ametnik mainib aga, et uuringute järgi on õppesisu määramine vajalik. Minul isiklikult pole sellega probleemi, metoodika kirja panemise vastu ma samuti pole. See aitaks vähemalt algaja õpetaja tööd kergemaks teha.
Ilmselt tunnevad end puudutatuna mõlema töögrupi inimesed. Loodetavasti on HTM sellest segadusest nüüd õppinud ning uus õppekava koos seletuskirjade/metoodikaraamatute jms saab parim võimalikust.